Jimmy Eat World

Jimmy Eat World festivalil Rock im Park 2018

Jimmy Eat World on Ameerika rokkansambel, mis loodi 1993. aastal Arizona osariigis Mesas. Ansambli laulja ja kitarrist on Jim Adkins, trummar Zach Lind, kitarrist Tom Linton ja bassimees Mitch Porter (endine Justin Pierre).

Jimmy Eat World on tuntud oma emotsionaalse laulukirjutamise poolest, mida sageli kirjeldatakse alternatiivroki, emo ja pop-punkina. Aastate jooksul on nad kogunud pühendunud fännibaasi ja kriitikute tunnustust oma eripärase kõla ja südamlike laulusõnade eest.

Väljakujunemine ja algusaastad (1993–1995)

Jimmy Eat Worldi idee tekkis keskkoolisõpradel Jim Adkinsil, Zach Lindil ja Tom Lintonil, kes otsustasid 1993. aastal bändi moodustada. Algselt tunti neid kui Per Capita, kuid peagi muutsid nad oma nimeks Jimmy Eat World. See juhtus 1995. aastal pärast Jim Adkinsi noorema venna Ed Mitch Porteri liitumist bändiga bassistina, kes täiendas bändi klassikalist koosseisu.

1994. aastal ilmus ansambli debüütalbum "Jimmy Eat World", mis esitles nende meloodilist punk-saundi ja pälvis kohalikku tähelepanu. Bändi üleminekut alternatiivsemale rokihelile tähistas nende teine album "Static Prevails" (1996).

Ansambli nimi tulenes joonistusest, mis tehti pärast vahejuhtumit Lintoni nooremate vendade Jim ja Ed Lintoni vahel, kes sageli kaklesid. Jim tavaliselt võitis, kuid Ed püüdis kätte maksta, joonistades abstraktse pildi "Jimmy eat world".

Läbimurre ja äriedu (1999–2001)

Jimmy Eat Worldi läbimurre tuli kolmanda stuudioalbumiga "Clarity", mis ilmus 1999. aastal. Album pälvis kriitikute tunnustuse oma keeruka laulukirjutamise, emotsionaalse sügavuse ja katarsise kõla eest. Kuigi see ei saavutanud sel ajal märkimisväärset kommertsedu, on "Clarity" sellest ajast peale saanud kultusklassikaks nii fännide kui ka muusikute seas.

2001. aastal ilmus album "Bleed American" (pärast 11. septembri terrorirünnakut sai see pealkirja "Jimmy Eat World"). Album sisaldas hittsingleid "The Middle" ja "Sweetness", mis viis Jimmy Eat Worldi peavoolu eduni. "The Middle" sai ühe põlvkonna hümniks, mida esitati paljudes raadiojaamades. Album saavutas plaatina staatuse ja kinnitas kindlalt bändi koha muusikatööstuses.

"Bleed Americani" järgne aeg (2004–2010)

Pärast nende ärilist läbimurret jätkas Jimmy Eat World oma helilise signatuuri kujundamist. Nende 2004. aasta album "Futures" uuris küpsemaid ja introspektiivsemaid teemasid, säilitades samas neile iseloomuliku segu roki ja emo mõjudest. Singlid nagu "Pain" ja "Work" pälvisid kriitikute tunnustust.

2007. aastal ilmus "Chase This Light", millel oli lihvitud ja raadiosõbralikum heli. Album sisaldas selliseid hitte nagu "Big Casino" ja "Always Be", mis demonstreeris bändi võimet kohaneda muutuvate muusikamaastikega.

Uuem looming (2010–)

Jimmy Eat World muusikaline teekond jätkus selliste albumitega nagu "Invented" (2010) ja "Damage" (2013), mis näitasid nende jätkuvat pühendumust südamlike laulude kirjutamisele. Bändi 2016. aasta väljalase "Integrity Blues" tähistas naasmist eksperimentaalsema ja emotsionaalsema kõla juurde. 2019. aastal tähistasid nad turneega "Clarity" 20. aastapäeva ja andsid välja albumi "Surviving", mis oli kõlalt nende vanema muusika lähedane, sisaldas palju punk-roki juuri, kaasates samas kaasaegseid elemente.

Bänd ei saanud koroonapandeemia pärast 2020. aastal kontserte anda, seega nende tegevus jäi mõneks ajaks seisma. Adkins ei soovinud sellel ajal uusi lugusid kirjutada, sest tundis ennast pärast eelmise albumi „Surviving“ tegemist läbipõlenuna. Kui liikmed said taas turvaliselt kohtuda, keskendusid nad veebikontsertide sarjale "Phoenix Sessions". Bänd naasis live-esinemiste juurde 2021. aastal, esinedes Lollapalooza muusikafestivalil Chicagos.

Adkins hakkas uut muusikat kirjutama pärast seda, kui bänd sai taas esineda, millest ta sai inspiratsiooni ja põnevust. Jätkuvalt on avaldatud albumiväliseid singleid, sealhulgas 2022. aasta oktoobris ilmunud "Place Your Debts".

13. märtsil 2023 kuulutas Jimmy Eat World välja koos Manchesteri orkestriga Põhja-Ameerika turnee "The Amplified Echoes Tour", mille avaesineja ansambel Middle Kids. Enne seda turneed andsid mõlemad bändid reklaamsinglina välja kavereid üksteise lauludest; Jimmy Eat World kaverdas "Telepathi" filmist „The Million Masks of God“, Manchester Orchestra aga "Table For Glassese" filmist „Clarity“. Samal kuul andis ansambel koos ansambliga My Chemical Romance'iga kontserte Austraalias.

Diskograafia

• Jimmy Eat World (1994)
• Static Prevails (1996)
• Clarity (1999)
• Bleed American (2001)
• Futures (2004)
• Chase This Light (2007)
• Invented (2010)
• Damage (2013)
• Integrity Blues (2016)
• Surviving (2019)

Liikmed

• Jim Adkins – kitarr (1993–); põhivokaal (1995–), klahvpillid (1998–2004); löökpillid (2001–2002); taustalaul (1993–1995)
• Tom Linton – rütmikitarr (1993–), taustalaul (2000–), põhivokaal (1993–2000, 2010), klahvpillid (1998–2004, 2012–2013)
• Zach Lind – trummid (1993–), löökpillid (1998–), programmeerimine (1998), akordion, kontsertiina (1993–1998)
• Rick Burch – bass (1995–), taustalaul (2000–)

Endised liikmed

• Mitch Porter – bass (1993–1995)
• Mark Kessler – akordion, kontsertiina (1993–1998)
• Rachel Haden – klahvpillid, löökpillid, taustalaul (2001–2002)
• Courtney Marie Andrews – klahvpillid, löökpillid, taustalaul (2010–2011)

Pärand

Jimmy Eat Worldi püsivat mõju muusikamaailmale võib näha nende laulude jätkuvas populaarsuses ja lugematutes artistides, kes neid enda mõjutajana nimetavad. Nende võime segada emotsionaalne sisekaemus meeldejäävate meloodiatega on kõlanud mitme põlvkonna kuulajate seas. Ansambel on alternatiivse roki ja emomuusika suuna üks olulisi esindajaid.

Tunnustus

Bänd on kogu karjääri jooksul pälvinud oma albumite ja singlite eest laialdast kriitikute tunnustust. Märkimisväärne on see, et nende 2001. aasta album "Bleed American" tõi neile pala "Last Christmas" eest Grammy auhinna nominatsiooni parima roki instrumentaalesituse kategoorias. Albumeid "Clarity" ja "Futures" peetakse jätkuvalt nende vastavate ajastute põhiteosteks. Tunnustades nende kultuurilist mõju, pälvis "The Middle" 2002. aastal maineka MTV videomuusikaauhinna parima rokivideo kategoorias, mis kinnitas laulu veelgi oma aja hümnina ja kinnitas Jimmy Eat Worldi positsiooni popkultuuris.